Kui räägime inimesest, perest või kodust siis nagu teame millest räägime. Tegelikult on ju iga inimene, pere ja kodu täiesti omanäolised ja milleski siiski sarnased.
Olen ikka ja jälle korranud, et on väga hea, et me oleme nii erinevad. Kui me vaid oskaksime seda taluda ja hinnata, oleks sellest kasu kõigile.
Ükskõik kui lihtne või viimase võimaluseni ’lihvitud’ kodu on, jääb hea kodu mõõdupuuks ikka hoolimine, soojus ja armastus, mis seal valitseb. Kahjuks on tänapäeva üheks märksõnaks ’kiirus’, mis selle hävitab. Ei saa ennastki sellest patust priiks lugeda. Liialt vähe on jäänud aega perele ja kodule. Ise olen küll saanud toetuse ja jõu oma perelt. Eriliseks ’patareiks’ on muidugi lapselapsed.
Erilise tähenduse saab kodu ikka ja jälle siis, kui on kohtumised lastega, kellel ei ole päris oma kodu, või üksikute, eakate, lihtsalt heitunud inimestega, nende probleemidele lahendusi otsides. Nende vajadusi ja mõtteid on kergem mõista.
Mõned olulisemad faktid meie perest. Tutvusin oma abikaasa Ennuga 1963. aastal, kui asusin õppima Kiviõli I Keskkooli IX klassi. Koos läksime õppima Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse. Abiellusime 1969. a. 25. jaanuaril kui olime 5 aastat juba „käinud“. Tahtsime lõpuks oma tuba, oma kodu. Sellel ajal just vabanesid ühiselamus toad, mis olid antud abielupaaridele, kes siis lõpetasid ülikooli. Esimene tuba oli veidi üle 1,5 m lai ja 2,5 m. pikk. Järgmine juba ligi 10 ruutmeetrit suur. Seal sündis ka meie tütar Katri 1970 aasta augusti lõpus. Käisime kordamööda loengutel ja praktikumides ja suutsime nominaalajaga ka ülikooli lõpetada. Peale lõpetamist suunati meid tööle Pärnumaale. Asusime elama Tori Jõesuusse. Saime kolmetoalise ahiküttega korteri ilusa Navesti jõe kaldal. 1972.a. sündis poeg Indrek. Järgmiseks koduks oli meile 1975 aastast Pärnu Jaagupi, kus oli ilus avar kolmetoaline keskküttega korter äsjavalminud majas.1978. aasta juunist elasime Vaimastveres kuni 1984 aastani, mil kolisime Jõgeva alevikku, kus elame tänaseni. Kõik elukohamuutused olid tingitud abikaasa ümbersuunamistest, mis tol ajal oli kombeks.
25. jaanuaril 1994.a. meie 25. pulmaastapäeval – hõbepulmapäeval, laulatas meid Põltsamaa kirikus Jõgeva koguduse tollane õpetaja Markus Haamer ja pani meile sõrme hõbedased laulatussõrmused.
1991 a. saime me vanavanemateks kui sündis tütretütar Kristin. Nüüd oleme neljakordsed vanavanemad. Pojatütar Geidi Gwendolen on sündinud 1994. a., tütrepoeg Hendrik 1991.a. ja pojapoeg Karl Kustas 2004.a.
Olen ikka ja jälle korranud, et on väga hea, et me oleme nii erinevad. Kui me vaid oskaksime seda taluda ja hinnata, oleks sellest kasu kõigile.
Ükskõik kui lihtne või viimase võimaluseni ’lihvitud’ kodu on, jääb hea kodu mõõdupuuks ikka hoolimine, soojus ja armastus, mis seal valitseb. Kahjuks on tänapäeva üheks märksõnaks ’kiirus’, mis selle hävitab. Ei saa ennastki sellest patust priiks lugeda. Liialt vähe on jäänud aega perele ja kodule. Ise olen küll saanud toetuse ja jõu oma perelt. Eriliseks ’patareiks’ on muidugi lapselapsed.
Erilise tähenduse saab kodu ikka ja jälle siis, kui on kohtumised lastega, kellel ei ole päris oma kodu, või üksikute, eakate, lihtsalt heitunud inimestega, nende probleemidele lahendusi otsides. Nende vajadusi ja mõtteid on kergem mõista.
Mõned olulisemad faktid meie perest. Tutvusin oma abikaasa Ennuga 1963. aastal, kui asusin õppima Kiviõli I Keskkooli IX klassi. Koos läksime õppima Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse. Abiellusime 1969. a. 25. jaanuaril kui olime 5 aastat juba „käinud“. Tahtsime lõpuks oma tuba, oma kodu. Sellel ajal just vabanesid ühiselamus toad, mis olid antud abielupaaridele, kes siis lõpetasid ülikooli. Esimene tuba oli veidi üle 1,5 m lai ja 2,5 m. pikk. Järgmine juba ligi 10 ruutmeetrit suur. Seal sündis ka meie tütar Katri 1970 aasta augusti lõpus. Käisime kordamööda loengutel ja praktikumides ja suutsime nominaalajaga ka ülikooli lõpetada. Peale lõpetamist suunati meid tööle Pärnumaale. Asusime elama Tori Jõesuusse. Saime kolmetoalise ahiküttega korteri ilusa Navesti jõe kaldal. 1972.a. sündis poeg Indrek. Järgmiseks koduks oli meile 1975 aastast Pärnu Jaagupi, kus oli ilus avar kolmetoaline keskküttega korter äsjavalminud majas.1978. aasta juunist elasime Vaimastveres kuni 1984 aastani, mil kolisime Jõgeva alevikku, kus elame tänaseni. Kõik elukohamuutused olid tingitud abikaasa ümbersuunamistest, mis tol ajal oli kombeks.
25. jaanuaril 1994.a. meie 25. pulmaastapäeval – hõbepulmapäeval, laulatas meid Põltsamaa kirikus Jõgeva koguduse tollane õpetaja Markus Haamer ja pani meile sõrme hõbedased laulatussõrmused.
1991 a. saime me vanavanemateks kui sündis tütretütar Kristin. Nüüd oleme neljakordsed vanavanemad. Pojatütar Geidi Gwendolen on sündinud 1994. a., tütrepoeg Hendrik 1991.a. ja pojapoeg Karl Kustas 2004.a.
Sündisin Ida Virumaal Maidla vallas Kõnnu talus. Minu vanaisa August Nurk oli selle maa talu rajamiseks saanud Vabadussõjast osavõtu eest, (teda autasustati Kotkaristi ja Valgetähe ordeniga).Ta laasis metsa, rajas põlde ja ehitas tolle aja kohta uhke elumaja, maakivist lauda ja kõrvalhooned. Talus peeti lüpsikarja, kasvatati tõusigu. Ta oli ka ka agar ühiskondliku töö tegija. Mitmete ühistute organiseerija ja esimees, Kaitseliidu Lüganuse malevkonna organiseerija ja pealik, 1921 aastast alates 6 aastat Maidla vallavanem. Tema vallavanemaks oleku ajal osteti Maidla mõis vallale koolimajaks.
Vanaema Lidia oli enne abiellumist naabermõisas koduõpetajaks. Neile sündis poeg, kes aastasena suri ja kolm tütart, vanim neist minu ema Maie.
1941. aasta 14. juunil küüditati kogu pere Siberisse. Tallu toodi, seda hooldama, vanavanaisa Juhan Nurk, kes omakorda viidi Siberisse 1949. aasta märtsiküüditamisega. Tagasi tulid vaid kolm tütart, minu ema sai koju 1946. aastal, tema nooremad õed mõni aasta hiljem. Ema, Maie Nurk, abiellus minu isa Meinhard Põlluga 1948. a. ja nad elasid Kõnnu talus, kuni neile anti 1949.a. võimude poolt korraldus sealt välja minna. Minu isa Meinhard Põld oli pärit 4 km eemal asuvast Unikülast, samuti talupidajate perest. Peale talust väljaajamist töötas isa kaevurina põlevkivikaevanduses. Ema oli haiglas raamatupidaja, hiljem läks kolhoosi lüpsjaks, et peret üleval pidada ja lapsi koolitada.
Vanaema Lidia oli enne abiellumist naabermõisas koduõpetajaks. Neile sündis poeg, kes aastasena suri ja kolm tütart, vanim neist minu ema Maie.
1941. aasta 14. juunil küüditati kogu pere Siberisse. Tallu toodi, seda hooldama, vanavanaisa Juhan Nurk, kes omakorda viidi Siberisse 1949. aasta märtsiküüditamisega. Tagasi tulid vaid kolm tütart, minu ema sai koju 1946. aastal, tema nooremad õed mõni aasta hiljem. Ema, Maie Nurk, abiellus minu isa Meinhard Põlluga 1948. a. ja nad elasid Kõnnu talus, kuni neile anti 1949.a. võimude poolt korraldus sealt välja minna. Minu isa Meinhard Põld oli pärit 4 km eemal asuvast Unikülast, samuti talupidajate perest. Peale talust väljaajamist töötas isa kaevurina põlevkivikaevanduses. Ema oli haiglas raamatupidaja, hiljem läks kolhoosi lüpsjaks, et peret üleval pidada ja lapsi koolitada.
Aeg, kus peaaegu 24/7 kulus tööle, on praegu mööda saanud. Vallavanema amet, mida viimati sai peetud, ei piirdunud sageli 40 tunniga nädalas. Üritused, kus oli vaja valda esindada, langesid ju sageli nädalavahetustele ning õhtutundidele. Pere ja enda jaoks oli aega kuidagi nappima hakanud. Samas, ei saa kurta - oli tegus aeg. Olen kohtunud paljude huvitavate ja mitmekülgsete inimestega erinevatelt elualadelt, tuli lahendada rohkem/vähem keerulisi ja raskeid küsimusi, mis andis juurde tohutult kogemusi. Neid kogemusi olen saanud viimastel aastatel kasutada vallavolikogu liikme töös ja ka Euroopa Liidu Regioonide komitee töös Eesti delegatsiooni liikmena.
Mida teen vabal ajal?
Talvel on hea lihtsalt kodus olla. Perega, laste ja lastelastega koos toimetada.
Lugeda meeldib - kui kodustest tegemistest aega üle jääb. Ka varastel hommikutundidel, kui und ei ole. Tavaliselt loen mõnd teoloogilist või populaarteaduslikku raamatut. Teemadevalik kipub olema valdavalt psühholoogia, juhtimise, tervise või suhtlemise valdkonnast.
Lehti lugeda mulle ei meeldi. Ei huvita inimeste omavahelised avalikud arveteklaarimised ja sopaga pildumine. Ka ei paku pinget see, milline "prominent" kellegagi kusagil soojal saarel puhkab. Igapäevainfo ja uudised saab tavaliselt piisavalt televisiooni uudistesaadetest ja raadiost. Televiisorit vaatan üldse vähe, vahel mõne loodusfilmi või päevakajalise saate ETV-st.
Mis mulle veel meeldib?
Autoga sõita. Oleme oma vana "Marta"-ga (Audi 80) Eestimaale mitu tiiru peale teinud.
Kappe ja sahtleid koristada. Asju ära visata ei meeldi, panen nad lihtsalt teise sahtlisse - kunagi ei tea millal midagi vaja võib minna.
Vahel meeldib lihtsalt üksinda olla ja mittemidagi teha. Eriti mõnus on seda teha Käsmus - lebada kõhuli kivil ning kuulata mere häält.
Meeldib liha ja kala süüa. Ka heast tordist on raske loobuda.
Meeldib nautida head muusikat. Muusikavalik sõltub väga palju hetketujust ja kohast. Elvis, Sarah Brightman, Beatles, Chris Rea, Little Richard, Andrea Boccelli, Georg Ots, Joe Cocker, Lauri Saatpalu, Chris Speers, ZZ-Top, jne...
Seda nimekirja jätkates tuleks teha eraldi koduleht.
Aga peaaegu alati sobib näiteks Arvo Pärdi muusika ning vana hea blues.
Veel meeldivad mulle kivid. Olen kive pildistanud ligi kümme aastat, peamiselt Käsmus, kus on selleks ideaalsed võimalused, sest kive on seal miljonites ja igaüks (no vähemalt enamus) neist on nagu omaette kunstiteos. Neid pilte, mis ma erilistest kividest fotodeks olen teinud on üle saja kindlasti (digitaalselt sadu) ja kui võimalust oleks, teeksin neist näituse. Unistan näiteks näitusest Käsmu kabelis. (Seal on aastaid väljas olnud tore fotonäitus Käsmu püsi- ja suveelanikest.)
Lisan siia mõned fotod oma vanadest ja uutest tuttavatest.
Mis mulle ei meeldi?
Osaleda konfliktides.
Eriti raske on siis, kui kedagi alandatakse, või kui minust üritab keegi pika sammu ja porise saapaga üle astuda. Või kui ülekohtuselt süüdistatakse.
Pesu triikida.
Purjus inimesed.
Aga tegelikult on elu ilus ja palju on häid inimesi!
